Tarkvaraarenduse üks võtmeküsimusi on - kuidas tulla toime muudatustega, sest suurte tarkvaraprojektide puhul on muutused vältimatud. Äritegevus muutub ja see toob endaga kaasa muutunud nõuded, tekivad uued tehnoloogiad, mida oleks otstarbekas tarkvarasüsteemides nende täiustamiseks rakendada ning muutuvad platvormid, millele süsteem on rajatud. Nimetatud muutused nõuavad ümbertegemist ning maksab nii nõuete korduv analüüsimine koos teostusega kui ka uute funktsionaalsuste realiseerimine. Muudatuste maksumust tuleb hoida nii väiksena kui võimalik. Seega tuleb arendusprotsessi tuua sisse tegevused, mis aitavad muudatusi ette näha enne kui nende sisseviimine olulist tööd nõuab Näiteks prototüüpimise abil saab kliendile näidata varakult süsteemi olulisi omadusi. Muudatusi on parem teha siis, kui nende sisseviimine on võimalikult odav. Sellest tulenevalt on mõistlik toote järk-järguline (inkrementaalne) arendus ja üleandmine. Nii saab muudatusi teha ka nendes osades, mida pole veel arendama asutud.
Mõistelist segadust tekitavad iteratiivne ja inkrementaalne arendus. Alistair Cockburni järgi on tegemist kahe erineva arendusmudeliga:
on etapiviisiline ja ajagraafikut järgiv strateegia, kus süsteemi erinevaid osi arendatakse erinevatel aegadel ja erineva kiirusega ning kui üks osa valmis saab, integreeritakse see juba valmis süsteemiga. Alternatiivne strateegia oleks kodeerida kõik süsteemi osad ja siis kogu kood integreerida ühekorraga.
on nö muutmisstrateegia, kus nähakse ette olemasolevate süsteemi osade ümbertegemine ja parandamine. Alternatiivne strateegia oleks planeerida tegevused selliselt, et kõik tehtaks õigesti esimesel katsel
Agiilsete arendusmeetodite jaoks sobib kasutada inkrementaaset mudelit. Agiilse tarkvaraarenduse levimise algus läheb 2001 aastasse, kui senise üliplaanipärase arenduse vastased kirjutasid alla "The Agile Manifesto"-le, mille kõige olulisemates punktides rõhutakse inimesele ja inimeste vahelisele suhtlemisele:
Tagasi Avaleht